Oled andnud endast kõik, tegutsenud järjepidevalt ja südamega, aga tulemused näivad viibivat. See tunne ei tule laiskusest ega ekslemisest – see tekib siis, kui sisemine areng on käimas, kuid väline maailm veel ei peegelda seda tagasi. Selles postituses jagan mõtteid ja taipamisi olukorrast, mis võib olla tegelikult vahepeatus, mitte eksitus.
Viimasel ajal olen ennast korduvalt tabanud sellelt mõttelt: ma annan endast nii palju, aga miks midagi ei liigu? See on segaduse tunne, mis ei tule laiskusest ega tegematajätmisest, vaid just vastupidi – ma teen, ma panustan, ma hoian fookust… ja ikka näib, et midagi olulist jääb puudu. Või seisab paigal. Kui tunned, et annad endast parima, aga tulemusi ei paista, siis loe edasi – see võib olla just see sõnum, mida praegu vajad.
Kui sisemine töö ei paista välja
Ma arvan, et see tunne on tuttav paljudele, kes on otsustanud oma teed minna. Kes ei tee asju ainult tulemuse pärast, vaid püüavad elada kooskõlas oma väärtuste ja sisetundega. Aga just sellistel hetkedel – kui väline maailm ei peegelda tagasi seda, mida ise tajud – tekibki segadus.
Ma panustan, aga tulemusi ei paista. Kas ma teen üldse õigesti?
Üks suurimaid õppetunde minu jaoks on olnud taipamine, et kõik areng ei ole nähtav. Mõni kasv toimub nii sügaval sees, et ta ilmub pinnale alles hiljem. Mõni muutus valmistab alles maapinda ette, et uus saaks kunagi kuskil idaneda.
Märkamised, mis aitavad edasi
Olen viimasel ajal:
Õppinud mitte end survestama, vaid ennast kuulama.
Vaadanud tagasi ja märganud – ma ei ole enam see, kes olin aasta või isegi kuu tagasi.
Kirjutanud, isegi kui ei postita. Mõelnud, isegi kui ei jaga.
Võtnud aja maha, et aru saada, mille nimel ma üldse pingutan.
Töö, mida teen iseendaga, ei pruugi olla jagatav, aga see on kõige olulisem töö, mida ma teha saan.
Vahepeatus ei ole läbikukkumine
Vahel tundub, et kui asjad ei liigu edasi, siis äkki ma eksin. Aga üha enam usun, et see, kui miski ei liigu, võib tähendada ka seda, et on aeg vaadata teises suunas. Või aeg lihtsalt hinge tõmmata. Mitte kõik seisakud pole takistused – mõni on peegel, mõni on puhkus, mõni on suunamuutus.
KUI PROGRESS VÄLJA EI PAISTA, EI TÄHENDA SEE, ET SEDA POLE OLEMAS.
Segadus võib olla uue tee algus
Kõik ei pea kogu aeg kasvama, paisuma, tulemusi andma.
Ka paigalolekus on tarkus.
Kui tunnen, et pingutan, siis ma olen juba kohal – sest see tähendab, et hoolin.
Segadus ei tähenda eksimist. Mõnikord on see lihtsalt uue tee algus.
Ma ei tea veel, kuhu ma liigun. Aga ma liigun. Ka siis, kui sammud on vaiksed. Ka siis, kui kõik ei ole selge. Ka siis, kui tulemused ei plahvata, vaid tuksuvad tasakesi seespool.
Ma ei tea veel, kuhu ma liigun. Aga ma liigun. Ka siis, kui sammud on vaiksed. Ka siis, kui kõik ei ole selge. Ka siis, kui tulemused ei plahvata, vaid tuksuvad tasakesi seespool.
Kui sina tunned end samamoodi, siis tea – sa ei ole üksi.
Liitu minu uudiskirjaga
Kirjutan sulle korra nädalas mõne toreda nipi eluks ja annan teada tulevaste koolituste kohta!