On inimesi, kelle elu kulgeb mööda nähtamatuid radu. Mina olen hakanud märkama, et minu tee viib sageli nende juurde, kes seisavad elu ja surma piiril.
See ei ole rada, mida ma oleksin teadlikult valinud, kuid see on mind leidnud – ja jäänud.
Hetked, kus aeg tardub
Olen olnud sureva inimese kõrval tema lahkumise teekonnal. Olen hoidnud käest lapsel ja lähedasel kui üks maailm sulgub ja teine avaneb. Olen seisnud lähedal, kui lahkub laps, ja jäänud alles, et hoida õrnalt ema, kelle süda on purunenud. Need on hetked, kus sõnad vaikivad.
Valgus on ka lahkumises
Ometi on igas lahkumises oma valgus – habras, kuid tõeline. Kui inimese elutee on lõppenud pika ja raske haigusega, on surm tulnud päästma. Olen mõistnud, et minu roll ei ole võtta ära surija või leinaja valu, vaid luua ruum, kus valu on lubatud. Ruum, kus hirm võib muunduda rahuks. Ruum, kus õrnad hetked saavad olla hoitud.
Sild kahe maailma vahel
Surma tuulana tunnetan, et mu kohalolu võib olla sillaks – ühenduseks nende vahel, kes lahkuvad ja nende vahel, kes jäävad.
See ei ole ainult töö ega roll. See on kutse. Ülesanne, mille juurde elu mind ikka ja jälle tagasi toob. Lisaks olen saanud maha jääjatele anda edasi infot tema lähedaselt.
Ma ei saa peatada surma, kuid saan hoida elu väärikust selle viimastel hingetõmmetel.
Ja kui keegi tunneb, et seisab pimedas, saan ma olla küünal, mis aitab näha järgmist sammu.
See on minu tee, See on minu kohalolu. Ja see on kingitus, mida jagan neile, kes seda vajavad.
Kui süda karjub valust ja hingel on raske mõista…
Kui sa süüdistad ja ei leia alust, miks just sulle on antud kanda….
Siis tea, et nõnda on loodud ja see pole karistus sulle, see on TEMA valitud rada ja saad oma valu usaldada mulle…🤍
Liitu minu uudiskirjaga
Kirjutan sulle korra nädalas mõne toreda nipi eluks ja annan teada tulevaste koolituste kohta!